22 November, 2014

Lastehommik Adrenalin Arenal

2 comments:

Eile käisime lastega Sõmerpalus, Adrenalin Arenal, Lastehommikul. Ikka selleks, et preilid saaksid mootorrattaga sõitmist proovida. Kristella on suvel korra proovinud ja ta oli vaimustuses.
Daisyle oli see aga esimene kord mootoriga kaherattalise seljas istuda ja päris ise juhtida. Ega tüdrukud siis pea tutu-seelikutega, jalg üle põlve istuma ja printsessid olema. Peale "poiste asjade" tegemist saab ju jälle printsess edasi olla.
Kui nüüd päris aus olla, siis paar aastat tagasi, kui Timmo selle motika teema välja tõi, oli mul küll: "Kas sa teed nalja? Ma ei lubaks isegi oma poega SELLISE asja selga!" Enamus emasi vist ei laseks. Aga näete, proovisin ise ka ja nüüd suhtun asjasse teisiti. Muidugi, enne otsisin võimalikult palju infot krossirataste õnnetuste kohta. Aga see selleks.

Üleeile õhtul, kui lastele teatasime, et homme on minek, olid nad lausa pöördes. Hommikul aga tekkis hirmus lumepaanika. No ei saa ju kodust ära minna kui lumi värskelt maha sadanud! Kristella oli lausa ahastuses: tema läheb kodust ära ja Jarmo(minu 6a vend) võtab KÕIK lume ära ja neile Daisyga ei jäägi! Lõpuks saime siiski kodust minema. Enne autosse minekut kahmasid nad portsu lund endale suhu ka, et kas ikka on sama maik, mis eelmine aasta. Värsket lund olen neil alati maitsta lubanud, seni, kuni asi päris isuka söömiseni ei lähe. mõni pisik või mustus meile kurja ei tee. Peaasi, et poleks muud värvi kui valge. Ma ise sõin liiva, lumi on ju täiesti süütu! Jeerum, mul tuleb siiani selle mõnusalt sileda, veidi läikiva ja pehme liiva maik suhu :D Virapuul, küüni taga oli meil selline hea liiv. Liiva söömise lõpetasin ma muidugi 5a.


Sõmerpalus olen käinud päris mitu korda. Minu jaoks on see kõige parem rada - selline piisavalt madal ja algajale sobilik. Mõtlen just seda siserada, nende välirajast pole mul aimugi.
Suuri väliradasid ma üldjuhul kardan. Peale seda kui Tihemetsa raja ühest suuremast hüppest külje pealt alla sadasin nii, et hing kinni ja veremaik suus. Eks see oli mu enda möödalaskmine, kes see ikka peaaegu mäe lõpus hoo maha laseb. Lisaks on Adrenalin Arena siserada ?mullast? Mulle tundub, et see on pehme liivarajaga võrreldes stabiilsem.

Tegelikult oleks tore hoopis algajate naistega koos sõita, mina ei jõua nende meestega sammu pidada. Igasugu motikad mulle meeldivad! Vanasti sai nende iss`idega sõidetud (kirjapilti ei tea), üks oli isegi külgkorviga mudel. Mu vendadel oli igasugu toredaid masinaid.

Kui esimest korda Adrenalin Arenale sõitma läksin, siis ikka küsisin, kui paljud on end seal vigastanud või surma saanud :D Üks naisterahvas oli vist vastu seina sõitnud ja viidi haiglasse, käega vist oli midagi. Ja mingi aeg sõitis üks väike laps vastu seina ja murdis jsla...ta sõitis jalgratta, mitte krossikaga. Nii et sealse paiga õnnetusjuhtumid mind vedelaks ei löönud.

Aga nüüd Adrenalin Arena Lastehommiku juurde tagasi.
Varustuse ja ka motika saab vajadusel koha pealt laenutada. Rohkem infot lastehommikutest leiad siit. Ainukesed nõudmised on, et laps oleks vähemalt 4a ja oskaks ilma abiratasteta jalgrattaga sõita - ühesõnaga, meie plikad sobisid hästi.
Lapsi oli päris palju. Kõik muidugi poisid. Vanuseklassiks oli märgitud küll 4-18a, aga minu silma järgi vaadates olid kõik eelkooliealised.

Peale registreerimist oli riiete valimine ja kiivriproov. Pärast kaitsmete ja saabaste jalga panemist olid lapsed nagu puujalad:D Aga no harjub ära, lõpuks on võimalik nende tankidega isegi joosta.


Kristella hakkas bravuuritsema ja ütles tema kindlasti ei sõida, tema tahab koju minna, lund lükata ja lumememme teha. Istus põhupakil ja mossitas. Eks me siis rahustasime teda, et ega see viimane lumi ole. Ise muidugi mõtlesin, et lund saab talve jooksul lausa iiveldamiseni lükata. Ei tea kas mina väiksena olin lumest sama suures vaimustuses...ilmselt küll.

Lõpuks jäi asi nii, et Kristella ei sõida. Daisy aga ootas oma järge kannatamatult. Muidugi vahepeal küsis, et kas ATV-d poleks võimalik saada.



Daisy perutas päris palju, lõpuks pandi talle nöör järgi :D
Kui soovite, et te mees mõne kilo kaotaks, viige oma laps krossikaga sõitma! Juhendaja muidugi jooksis ka, aga tema on kindlasti end Motopisiku trennide ja kahe pojaga juba ammu jooksuvormi kihutanud.
Timmo vist väsis üsna ära, kuulsin kui ta Daisy käest vähemalt ühe korra küsis: "No, kas tahad natuke puhata ka?" Daisy muidugi ei tahtnud ja keeras gaasi muudkui juurde.


Meie siis Kristellaga vaatasime, kuidas Daisy sõidab ja issi jookseb. Filmisin ja tegin palju pilte. Mõtlesin kunagi nendest videotest ühe normaalsema video kokku teha - muidugi lühendatud variandi ja nii normaalse, kui ma oma mõistusega teha suudan.
Lõpuks Kristella teatas, et tema tahab ikka ka sõita. Tema sõidaks ikka palju kiiremini kui Daisy. Vaene Timmo, ma mõtlesin :D


Esiti pandi Kristellale ka nöör järgi, aga see võeti peagi ära. Ta oskas gaasi paremini käsitleda - lasi ikka järgi ka, Daisy muudkui väänas :D Kui Kristella nägi Daisyt müslibatooni nosimas, oleks ta juhitavuse sootuks kaotanud. Teate ju milline maiasmokk ta on :D


Tegime hiljem poodiumil ka pilti. Arvake ära, kellel nüüd krossikaid vaja on! :D



Kui sõidud sõidetud, olid kõigil kõhud hirmus tühjad. Käisime siis söömas, Lõunakeskuses tegime ka tiiru. Loomapoes Kristella hakkas intensiivselt pärima, et miks me ikka endale neid neljatuhandesi papagoisid ei osta. Tegelikult tahtsin Daisy rõõmuks akvaariumisse mõned konnad võtta, aga need olid otsas. Keegi ehk teab, kust neid pisikesi akvaariumi konni saada võiks? Eesti piires?

Lõpuks sai ka tuttavatel külas ära käidud. Koju jõudsime alles üheksast, aga no lapsed said koduhoovist suutäie lundki taskulambi valgel võtta :D 

Jääme siis järgmist lastehommikut ootama.


Mis suhted teil motokrossiga on?

20 November, 2014

Avameelselt aluspesust

6 comments:
Eile, Briti aasta kolumnisti Caitlin Moran`i raamatut lugedes, jäi silma lõik:
Teate, tuleb meeles pidada, et kui asi on seotud seksiga, on mehed ühed õnnistatult andestavad olendid. Neil ei ole vahet, milliseid alukaid sa kannad. Selleks ajaks, kui sa seeliku seljast saad, võiks sul olla seljas kas või rebitud jalaaukudega paberkott jaa see ei jahutaks neid maha. ON MEHI, KES SEKSIVAD ISEGI JALGRATASTEGA. Mehed ei hooli absoluutselt, kas sul on seksikas pesu või mitte.

C. Moran arutleb raamatus  nii vahatamisest, laste saamisest, seksist, rindadest, Botoxist ja aluspükstest, mis jäävad aastatega aina väiksemaks ja osati ka ebamugavamaks. Ta teeb seda enda vaatenurgast, vabalt ja huumoriga. Muigama panevaid kohti on üsna palju.

Aga just tema mõtted pesust panid mind omakorda arutlema, millest lähtun mina oma pesu-valikuid tehes.

Pesu valides vaatan eelkõige push-up või bombshell`i poole, et volüümi ja kopsakusega veidigi vunki lisada. Ilma vooderduseta rinnahoidjaga tunnen ma end...lamedalt - see vist on õige sõna.
Eks on jube jah, kui voodisse minnes naine hakkab kurve maha koorima...paksu sisuga rinnahoidja ja isegi lisa persega püksikud on ju juba olemas. Aga no mul pole sest kurvide maha heitmisest sooja ega külma, mul võõrastega nii intiimselt tegemist pole ja elukaaslane teab mind igast kandist. Korvi suuruse võrra suuremad tissid panevad mind paremini tundma ja see on ju põhiline.

Meeste Mehe pärast ma endale pesu ei vali. Aga ma ei saa õelda, et ma seda ka ei teeks, kui ma oleks vaba ja seksile hirmus avatud. Võib-olla siis mõtleks sellele siiski rohkem. Lisaks veidi satse või pärlikesi ja muud naiseliku. Nüüd tuginen lihtsusele ja mugavusele. Ma muidugi ei ütle, et pitsiline pesu on ebamugav, aga minu kogemuste põhjal peab ilma pitsita ja iluvidinateta pesu kauem kaunimana. See muidugi ei tähenda, et ma tunnen end 10a vanade, hõredaks kulunud, võibolla mõne toreda mälestusega seotud, "mutipükstega" mugavalt. Pesu peab alati ilus ja korralik olema. Kui see pole enam väga värske olekuga, lendab see otsemaid prügikasti. Sinna sobib ta paremini kui minu pesusahtlisse või selga.

Värvitoonidest eelistan musta ja valget. Siis on kõik ühes toonis ja palju lihtsam esemeid kokku miksida. "Roosa lilleline rinnahoidja + sinise triibulised trussikud" tüüpi ma pole. Viimasel ajal olen ka mõne nude toote ostnud. Mingi aeg mulle nahatooni pesu üldse ei meeldinud, jättis kuidagi vana mulje.
Püksikute lõikest eelistan stringe või mõnel juhul ka boksereid. Need klassikalise lõikega on kuidagi ebamugavad, lisaks mõni mudel hakib tagumiku mõnusalt neljaks :D

Pesu on minu jaoks üsna tarbeese. Muidugi selline tarbeese, mis peab olema mugav, mõnus katsuda ja ilus. Ilumeeli on ju erinevaid! Pesu puhul on minu ilumeel minimalistlik ja võib-olla isegi igav. Pesusahtlit hoian tagasihoidliku valiku all, st et mul pole 40 paari rinnahoidjat. Mul pole isegi kleite nii palju!
Ostan vastavalt vajadusele, nagu sokke või praepannegi. See muidugi ei tähenda seda, et seni, kui pesumasin oma tööd teeb, seisan mina käed risti rinnal ja ootan oma rinnahoidjat. Sahtlis on mul tavaliselt 4-5 rinnahoidjat ja püksikuid muidugi tunduvalt rohkem.
Vanasti olin ma pesulainel kollektsionäär, siis ostsin küll igasugu värve ja mudelid kokku, peaasi, et võimalikult palju oleks :D

Lõpuks minu "pesustiili" kollaaž (ise praegu vaatan ka et "ahhoii pensionär"!). Paremal alumises nurgas on stiilinäide teemal: vali kõige seksikam pesu :) Sellist ma niiöelda igapäevaselt ei kannaks, esiteks liiga suur lips, ja teiseks pole polstrit, aga magamistuppa kõndimiseks oleks ju ilus küll :)
Vahest langeb mu valikuohvriks mõni pastelne roosa või sinine pesuese ka.
Kindlasti peab mul valikus olema vähemalt üks ilma õlapaelteta rinnahoidja!


Unbra`d teavad vist kõik? Silikonkotletid, mis kleepuvad rindadele? Neid küll kannaks. Praktilisuse mõttes, mitte ilu pärast, nagu arvata võib. Kui on avatud seljaga kleit või pluus, siis sinna alla ei pane ju rinnahoidjat mille kõik paelad ja kinnitused nähtaval on. Samas ma ei tahaks ka päris ilma hoidjata olla. Mul pole ka nii kena partiigi, et endale ilma rinnahoidjata käimist lubada. Unbra tundub kuidagi kahtlane. Ei tea kas keset vestlust, kui naerda püüad, need kleidi alt põrandale ei prantsata? Kui keegi Unbrast oskab rohkem rääkida, ootan huviga :)


Kuidas teil suhted pesuga on? Pigem rohkem või vähem? Edevam või tagasihoidlik? 

19 November, 2014

Kohvipaus 19.11.2014

9 comments:
Arutasime lastega jõulukinkide soovinimekirja läbi. Daisy soovib sellist raamatut, kus oleks sees süda ja ajud. Kui keegi oskab soovitada mõnd toredat anatoomiaraamatut, andke teada!
Kristella tahaks hirmsasti papagoid...rääkivat papagoid. Jäime siiski selle juurde, et jõuluvana ei hakka meile loomi/linde kinkima. Talle siis sobivad printsessijubinad ka, või pusled.

Minu soovinimekirjas olid suured puust lõikelauad, mõni uus pott või uus mikser. Timmo küsis, kas ma midagi endale ei tahagi? Mulle meeldib kokkamine ja kõik sinna juurde kuuluv "köögikraam", see ongi ju kõik mulle! Samas ma ei kujuta ette kuidas Timmo läheks mulle nt uut käekotti või kleiti ostma. Tegelikult ma kujutan ette küll kuidas ta läheb, aga ma ei taha ette kujutada, millisega ta sealt tagasi tuleb :D
Kosmeetikapoodidest on ta mulle küll iseseisvalt kinke valinud. Kõige enam suutis ta mind üllatada kopsaka kotikesega, kus olid kallima otsa tooted, mida ma ise poleks raatsinud osta. Tol ajal ma isegi ei osanud sellistest unistada.

Kristella käis üks päev vanaisaga metssigadele süüa viimas. Ta oli ürituses üsna pettunud. Lootis, et metsanotsud tulevad peo pealt sööma. Nüüd käisin lastega eraldi. Võtsime toiduämbri kaasa ja sain täpsema asukoha suhtes Timmolt juhtnöörid. Nüüd lapsed koguvad ise ka agaralt metssigadele süüa...banaanikoored, mandariinikoored.
Metssiga on kõigesööja, toidupuudusel võib isegi kannibalismi esineda.

Otsin kohta kust saaks uue valge voodipesu. Igal pool on mingi sigri-migri, aga mulle meeldib valge! Teki suurus on ka selline, mida pole väga saada, 220x240. Soovitusi?

Hakkasin eile lugema Caitlin Moran "Kuidas olla naine". Üsna humoorikas lugemine, nagu oodata oligi. Hetkel on tunne, et oleks pidanud siiski "Suhtlemise kuldreeglid" ette võtma. Inimesed on ikka keerulised küll.